Alati ei ole lapse või noore mure täiskasvanute seisukohalt suur ja oluline, kuid lapse enda jaoks võib see tähendada unetuid öid ja ebavajalikku stressi. Pidev mure-, ärevus- ja stressiseisund pole aga tervislik ning võib tuua kaasa vaimse tervise halvenemise ning ajapikku võib päädida näiteks ärevushäire, depressiooni, sõltuvushäire või söömishäirega. Väljakujunenud psüühika- või käitumishäire vajab aga juba ravi, mitte ainult märkamist ja tähelepanu.

Pikka aega on keskendutud juhtumipõhisele sekkumisele, kuid selle eelduseks on juba toimunud muutused lapse elus ning vajadus abiks. Tihti avastatakse lapse abivajadus siis, kui tema käitumine muutub või ilmnevad nähtavad märgid tema vaimse tervise halvenemisest. Ehk tuleb tegeleda tagajärgedega, mida tegelikult oleks olnud võimalik läbi varajase märkamise ja sellele järgnevate tegevustega ennetada.

Tänasel päeval soovime olla sammukese ees ning võimalusel ennetada vaimse tervise probleemide tekkimist läbi lapse kaitsetegurite tugevdamise, riskitegurite vähendamise ning võrgustikutöö edendamisele. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on välja toonud, et kaitse- ja riskitegurid hõlmavad endas: 

• individuaalseid tegureid – hoiakud, enesehinnang, oskus lahendada probleeme ja suhelda, tervis;
• sotsiaalmajanduslikke tegureid – suhted eakaaslaste ja perekonnaga, füüsiline ja majanduslik turvalisus, eneseteostuse võimalused koolis ja huvitegevuses;
• keskkondlikke tegureid – naabruskonna turvalisus, kaasatus kogukonda, ressursside kättesaadavus jm.

Nii kaitse- kui ka riskitegureid on mitmeid ning eelnev nimekiri ei ole lõplik. Mida rohkem on riskitegureid, seda haavatavam laps on. Kaitsetegurite olemasolu aga määrab ära selle, kas ja kui palju riskiteguri olemasolu lapsele mõju avaldab. Seega on oluline luua terviklik lähenemine, mis toetab nende tegurite tasakaalu ning tagab, et iga laps saaks kasvada üles turvalises ja toetavas keskkonnas.

„Viljandimaa tervisedenduse strateegia aastani 2035“ teise tegevussuuna – Viljandimaa laste vaimse tervise riskide ja probleemide vähendamiseks on loodud lahenduspõhine varajase märkamise süsteem – fookuses on laste vaimse tervise probleemide ennetamine, rõhuasetusega võrgustikutööl ning ressursside tõhusamal kasutamisel. Eesmärgi seadmisel tugineti varasemasele teadmisele, et:

• lapse mure on kõigi mure – vajalik on võtta ühine vastutus;
• seni on olnud valdavalt juhtumipõhine sekkumine;
• ei jääks märkamata nende laste mured, kes muidu silma ei paista – väheneks ebavõrdsus;
• oleks selged suunised ka neis asutustes, kus puuduvad tugispetsialistid.

Eesmärgini jõudmiseks on loodud mitmekülgne töörühm, kuhu on kaasatud eksperdid igast Viljandimaa omavalitsusest. Töörühma liikmed on spetsialiseerunud erinevatele valdkondadele ning omavad sügavaid teadmisi ja kogemusi oma alal. Selle aasta alguses viis töörühm läbi küsitluse, eesmärgiga kaardistada lastega tegelevate täiskasvanute oskused ja teadmised vaimse tervise probleemide varajases märkamises ning koostada analüüs ja koolitusvajaduse kokkuvõte. Küsitlus oli suunatud koolide, lasteaedade, noortekeskuste, huvikoolide ja huviharidusasutuste kollektiividele.

Küsitlusest ilmnes, et kuigi soov toeks olla on suur, ei tunne suur osa vastajatest ennast vaimse tervise teemadel rääkides piisavalt kindlalt ning nad ei näe, et neil oleks piisav ettevalmistus toetada vaimse tervise probleemidega lapsi ja noori. On oluline märkida, et asutustel (k.a. omavalitsuste lõikes) on erinevad võimalused ja ressursid – näiteks ei ole valdaval osal huvikoolidel ja noortekeskustel võimalust tugispetsialisti toele, mistõttu on oluline nende asutuste puhul toetada olemasolevaid töötajaid, pakkuda neile võimalusi enda teadmisi vaimse tervise teemadel täiendada ja edendada koostööd asutuste vahel. Küsitlusest lähtuvalt on töörühm kavandamas tegevusi, et ühtlustada teadmiste ja oskuste taset toetamaks varajast märkamist. Tegevused hõlmavad endast vaimse tervise toetamise koolitusi, asutuste vahelisi koostööpäevi ja kokkuleppeid ning uute sekkumisprogrammide sisse toomist maakonda.

Varajast märkamist takistab lisaks eelnevalt väljatoodule ka asutuste ja kodu vahelise koostöö puudumine – mida vanem on laps, seda vähem lapsevanem last ümbritsevaid asutusi lapsega seonduvasse kaasab. Kui lapse kodus on toimunud midagi, mis tema vaimset tervist mõjutab – näiteks vanemate lahutus, lemmiklooma surm, haige pereliige – oleks mõistlik lapse ümber olev võrgustik kaasata, et laps saaks lisatuge. Kui lapse klaveriõpetaja, klassijuhataja või treener teab, et lapse elus on toimunud muutus, oskab ta olla tähelepanelik ning toetav. Mida kiiremini lapse muret märgatakse ja teadvustatakse, seda suurema tõenäosusega hoitakse ära vaimse tervise probleemide teke või süvenemine. Seega on oluline, et last ümbritsevate täiskasvanute vahel oleks usalduslikud suhted ning eelarvamustevaba õhkkond.

Selleks, et lapse ümber olevat maailma teda toetavaks kujundada, on tarvis usalduslikke suhteid lapse elus olevate täiskasvanute vahel. Olulisel kohal on ka teadmiste ja oskuste arendamine ning vaimse tervise probleemide stigmatiseerimise vältimine. Kui inimesed on teadlikumad vaimse tervise probleemide olemusest ja omavad paremaid oskusi märkamise, toetamise ja suhtlemise osas, siis on suurem tõenäosus, et nad oskavad ja tahavad märgata varajasi märke ja osutada vajalikku abi ning tuge.